Välisministri 9 elutarkust

1. Valmisolek õppida. Maailmas on geeniuseid, kes pole lõpetanud keskkooli ega käinud ülikoolis. Aga geeniuseid on vähe. Enamik, kes tahab elus hakkama saama, peab õppima. Olen diplomaadina pidanud palju õppima – rahvusvahelist lepinguõigust, Viini konventsiooni, diplomaatilisi suhteid, väliskaubandust, arengukoostööd, Vene ametnike ees- ja isanimesid ja kõiki USA presidente. Viimane tõsine teema, mille pidin rohkem süvitsi endale selgeks tegema, oli küberjulgeolek, kui esindasin Eestit ÜROs vastavas ekspertgrupis. Tegelikult ka praegu õpin ministriametis sisuliselt iga päev uusi asju. Ainuke asi, millega ma olen hädas, on prantsuse keel. Ma olen kolm korda alustanud ja oskan endiselt öelda „Je m’appelle Marina“.

2. Valmisolek kohaneda. Olin koolis oivik, lõpetasin Tartu Ülikooli cum laude ja Diplomaatide Kooli. Aga kui ma läksin Bostonisse ennast tubliks targaks oivikuks pidades magistrikraadi tegema, siis tundsin, et olin üks hallist massist, mitte kõige targemast osast. Mulle oli see tunne võõras, nagu see, kuidas õpetamine toimus, õppejõudude avatus, tudengite suhtlemisoskus, loengute ning seminaride korraldus. Ma ei saanud oma magistriõpingute jooksul ühtegi puhast A-d. Olin harjunud, et materjali pähe õppimine ja selle ilmekas esitamine õppejõule toob hinde 5. Bostonis rahvusvaheliste suhete koolis oodati aga, et sa loed õhtu jooksul läbi sadu lehti õppealast kirjandust ja diskuteerid järgmisel päeval õppejõudude ja tudengitega. See oli raske, aga seda uhkem olen praegu magistrikraadi üle.

3. Julgus. Julgus oma arvamusele, julgus esineda, julgus esitada esimene küsimus, julgus unistada, julgus jääda iseendaks. Esinemised on tulnud mulle väga raskelt. Kui ma pidin esimest korda ÜROs sõna võtma, siis oli minu etteaste pikkus teatri mõistes võrreldav lausega „Härra, teile on kiri!“. Ma kirjutasin seda hotellis mitu ööd, sättisin sõnu ümber, pabistasin ja muretsesin. Kui ma siis lõpuks tõstsin sildi „Estonia“ ÜRO saalis üles, läks mul silme ees mustaks. Pilt tuli taas ette, kui mind sõnavõtu eest tänati ja anti sõna järgmisele kõnelejale. Seepärast ma soovitan: küsige esimene küsimus, esinege esimene kord, avaldage esimesena arvamust. See on raske, kõik vaatavad teie poole – aga tehke seda teine, kolmas, neljas kord. Kui te jõuate umbes sajanda korrani, siis te harjute sellega ära, et võikski rääkida, esineda, sõna võtta.

4. Vigadest õppimine. Pärast vea tegemist püsti tõusta ja jätkata on minu kõige nõrgem külg. Ma olen kohutav põdeja. Saan väga hästi aru, kui olen teinud midagi valesti või halvasti, ja siis ma põen. Võin olla öö magamata, ketran ja ketran olnut mõttes. Kui mingi asi on minevikus, siis targad inimesed õpivad sellest ja lähevad edasi. Viga tuleb tunnistada ja edasi minna.

5. Inimlikkus, ausus, lugupidamine kolleegide vastu, oskus tunnistada eksimusi ja vabandust paluda. Ma ei lähe kunagi üle laipade ja ma ei pea lugu inimestest, kes lähevad. Igaüks on väärt seda, et teda usaldatakse. Jah, ma olen petta saanud ja pettunud. Ja ikkagi usaldan ma inimesi. Praeguse töökoha vastuvõtmine ei olnud mulle kerge. Aga ma teadsin, et ma saan usaldada oma kolleege välisministeeriumis, ma olen nendega koos töötanud, me saame Eesti riigile olla kasulikud. Ka diplomaatias kehtib vana hea musketäride deviis – kõik ühe ja üks kõigi eest. Ka vabanduse palumine on väga oluline. See ei muuda viga või solvangut olematuks, aga see tähendab, et ma olen veast aru saanud ja mul on kahju.

6. Huumorimeel ja oskus enda üle naerda, vahel ka läbi pisarate. Uskuge, see aitab.

7. Julgus paluda abi ja toetust. Me kõik vajame seda mingil hetkel. Julgustavat sõna ja mõnusat koduse toidu lõhna, kui roomame vastu ööd koju pikalt nõupidamiselt või välislähetusest. Vahel on vaja kallistust või head sõna, kui on tunne, et täna on maailma kõige hullem päev. Meil kõigil on vaja kedagi, kes meid toetaks, olgu selleks lapsed, abikaasa, sõber või koerad-kassid. Tähtis on, et see oleks keegi, kes toetab sind siiralt, südamest, omakasupüüdmatult ja armastusega. Kui ma Moskvasse suursaadikuks läksin, ütles mu abikaasa: mine tee tööd, ära kodu pärast muretse, ma hoian tagala korras. Lapsed olid siis 13 ja 18 aastat vana.

8. Ei tohi minna kirvega kurge püüdma, nagu armastab öelda mu abikaasa. Kõik asjad tuleb ette valmistada, läbi analüüsida ja läbi mõelda. Tuleb teha kõik ja veel natuke rohkem – ja just sellest natuke rohkemast on mul olnud abi. Diplomaatias nimetame seda ice breaker’iks. Lihtsam on minna kohtumisele, kui tead teise inimese inimlikku poolt. Näiteks Soome presidendil on selleks terjer Lennu. Minul mu koerad ja Hiiumaa.

9. Tahan tunnustada ja julgustada naisi. Olen elus ja töös puutunud kokku paljude vapustavate naistega, kellelt on palju õppida ja keda võtta eeskujuks. Seda nii Eestis kui ka välismaal. Nii professionaalselt kui ka inimlikult. Näiteks Madeleine Albrightilt õppisin prosside teooriat. Mõned aastad tagasi oli tal neid üle 300 ja ta alati valis väga hoolikalt, millist prossi ta millisel sündmusel kandis. Igal prossil oli oma lugu ja tähendus – kui oli vaja näidata patriotismi, siis oli selleks ameerika lipp, kui ees olid keerulised läbirääkimised, siis kaval madu. Raske töö sümboliks valiti mesilane. Minu prossil on šoti terjer: eneseteadlik, julge, tark ja šarmantne.

Tallinna Inglise Kolledži konverentsil „TIK Inspire“ tehtud ettekande põhjal